Esimene 45 minutit läks autoga tutvuse sõlmimiseks. Sada kangi ja nuppu ja ... õäääh... Minu mälumaht vajab ilmselt kõvasti arendamist. Õpetaja selgituse ajal tundusid kõik hästi loogilised, aga... katsu sa sõita ja siis õpetaja käsu peale näiteks klaasipuhastid tööle panna...! :)
Või siis...
Mina: Aga seal on see suur rekka, ma ei tahaks talle külje alla minna...
Õpetaja: See suur rekka on meist umbes kilomeetri kaugusel ja ajab seal omi asju, meisse ta üldse ei puutu! :)
Multitasking ei ole jätkuvalt minu teema.
Ja see rool! No ma ju tean ja täitsa harjutasin ka, et käed ei tohi risti minna, aga loomulikult leiutasin ma käigu pealt uue viisi, kuidas rooliga toimetada. Õpetajale see loomulikult ei sobinud ja mina isegi tabasin end mitu korda suure silmaga vaatamas, et misasja, kuidas see rool nüüd siis sedapidi sai?! Igatahes sain ma koduseks ülesandeks potikaanega roolimist harjutada :)
Mis me seal üldse tegime?
No sirgelt sõitsime. Valgel ajal oli enamvähem okei, aga mida hämaramaks läks, seda kõveramaks läks minu "otse". Või noh, ma kippusin jälle hoolega rooli keerama.
Torbikute vahelt sõitsin sirget ja slaalomi ja ... kummaline oli see, et üle vasaku käe slaalom tuli palju paremini välja, kui üle parema käe.
No ja parema jala reielihas ei olnud minu uuest "hobist" ka absoluutselt vaimustuses - umbes poole tunni peal tundsin, kuidas hakkab krampi kiskuma.
No ja siis need pedaalid! No loomulikult ma teen seisval autol vahet, mis ja kus, aga sõitval autol unustasin ma ikka mitut puhku end gaasi asemel pidurit vajutama. Mistõttu sattuski nii, et paaril korral ei keeranud ma enam välja ja... nii need torbikud hukka said... :)
Hää sõber lubas mu juttu kuulates mulle mõne vana 90ndate rallimängu sebida, et ma paremini auto gabariite tundma hakkaks. ColinMcray ja Need For Speed ja mis need kõik olid.
Kogu selle esimese õudusteportsu otsas on kõik sõbrad sellest hoolimata hästi positiivsed ja see teeb ainult suurt rõõmu. Pea igaühel on miski lustakas seik kõneleda ja ausalt öeldes on see kõik praegu väga rahustav olnud ja väga ära kulunud.
Kuigi, täna ma veel tahaks kangesti, et mu autol oleks paar punast sireeni ja sada ohumärki ja muud kella-vilet küljes, et teised teaks must eemale-kaugele hoida.
Igastahes, kel vähegi elu ja auto armas, siis teadku, et järgmine sõit (kus õpetaja arvas tunni lõpus ka linnaserva saavat) on järgmisel reedel kell kümme. Südapäeva kanti lõpetame Nooruse viies.
1 kommentaar:
Lapsed lasin rooli kui nad mulle Colin McRae rallimängus ära tegid. Muidu sujus väga hästi, ainult aeg-ajalt pidin meelde tuletama, et päris elus auto ei hüppa ise kraavist välja ja mõlgid ei parane iseenesest, nüüd sõidavad kui profid. Mäng aitab aga päriselt roolis olles tasub veidi ettevaatlikum olla ;)
Postita kommentaar