"Et asjast ikka maksimaalselt kasu oleks!"

Jalutasin T.-ga mõni päev tagasi Emajõe ääres ja jutuks tuli trennikoormuste olemus.
No et arvestades minu trennistaaži ja aastate jooksul kogunenud harjutusvara mahtu, võiks ma vabalt ise enda asju korraldada. Muudkui lisada koormust ja vahetada harjutusi jne. Aga mina, näed, ootan ja loodan, et keegi mulle seda ette ütleks.

Noh, muidugi võiks ma asju ise ajada ja eks ma olen seda teinud ka. Ja iga kord feilinud. Neid kordi on ... no nende 10 viimase aasta jooksul vähemalt 25 olnud. Ja siis on pärast ilged süümekad, et ma olen sihuke, nagu ma olen.


Kõige suurem probleem on ilmselt minu enda silmis minu puhul see, et ma ei tihka ja oska suurelt unistada. Sest kui on juba teadmine, mida tahta, siis saab edasi ka plaani genereerida. No ja edasine on juba „delo tehnikii“. Aga ma ju ei tea, mida oleks tore tahta! Minu jaoks on inimene tänavalt nagu miski Superman... No ja nii ma ära pudenen. Ehk siis - püsiv silma peal hoidja ja potensiaali nägev inimene on minu puhul hädavajalik.

Tänane lõbus vahejuhtum on selle ilmekas tõestus. Helistame, peame muuhulgas pikemaajalist plaani. Mina räägin oma mõtted ära ja siis teatab treener oma idee, mis on minu omast nii... 20x raskem. Et asjast ikka maksimaalselt kasu oleks.
Tuleb tunnistada, et mu silm läks teisel pool toru väga suureks, aga „okei“ tuli ikka üle huulte. Ma ei oleks ise iial asja nii kõrgelennuliselt ette võtnud :)
Ehk, nagu mu hää sõber hiljem resümeerib: „Sa said eksperthinnangu!“ 
No ja eks selle täitmiseni on omajagu aega ka. Mis tähendab, et trenniplaani tuleb hoolega täita. Ja kui ma pidevat tagasisidet saan, siis on asjal täitsa jume olemas.
Igatahes oli mul veel tund aega pärast kõnet Rocky vaimusilmas ja kõrvas. Sest kui ma sügisel kastanid tulest välja toon, saab see üks väga magus võit iseenda üle olema.