Seapekk, kanamunad ja Vana Tallinn ehk elamusi restoranist.

Mõni aeg tagasi sain kutse ühte Tartu restorani. Sellesse, mis alma materi vastas asub.

Et ma aga varem nii nooblis toidukohas einestanud polnud, võttis kergelt kõhedaks. Tuttavaga aasisime veel, et ei tea, kas peaks nõuka-aegsed käitumisõpikud välja otsima. No et milline pokaal ja kahvel ja mis selle salvrätiga veel pihta hakata.
Õnneks polnud igasugu totrusi mahti teha ja kokku lepitud aeg saabus kiiremini, kui arvata oskasin.

Esimene mulje – lõputuina näivad trepid. Esimene kvaliteedikontroll – käsipuud on korralikult seina külge kinnitatud ja kannatab hoida küll. Suundume keldrisse, mis on madal ja hämar, intiimseid nurgakesi täis. Tõsi, esimese hooga tundub kahtlane, kas ma menüüd ses intiimsuses lugeda näen, aga lehed on suured ja trükk õige jäme.

Ahjaa, laud kõigub veidi, kui sellele toetan – minu silmis õige suur ja rasvane miinus. Õnneks mitte midagi hullu. Muu mööbel tundub kena ja sobilik, silm puhkab valgustitel ja valgetel linadel.

Peakokk saadab tervisi. Miskit hapukoore, kalamarja ja veel miskiga, mida meenutada ei suuda, aga maitseb õige hää. Siis saadab peakokk veel kraami – iseküpsetet mustikaleiba maitsevõiga. Oi, see oli hea, rehabiliteeris kõik minu hingetraumad kohalikus väikelinnakeses sama asja pähe saadud margariinist.
Eelrooga on lihtne valida – et ma angerjaga varem tutvust pole teinud, läheb see loosi. Tõsi, ahjupeet näib küll ainult ahjuuksele jõudnud olevad ja mikrosalat... meenutab lapsepõlvekodu metsasihi alt korjatud jänesekapsaid, aga maitse on hüva. Rasvane kala on kenasti muu kraamiga tasakaalus.

Pearoaga on keerulisem. Üks osa minust tahtnuks kangesti seda Võrumaa metsadest kinni püütud jänkut, aga ... äkki nad ikka ei mõista seda nii hästi teha, kui mul kodust meeles on, no ja on seda suurt pettumust siis vaja, eksole? Kaaslane saab oma valiku õige kähku tehtud ja valib välja kohaliku valge kala. Valikus olla enamasti siiga või koha. Päälekauba saame tarkuse, et olla siiapüügi hooaeg, kuna too jahedamat vett armastab. Siiga seekord ei saa, aga härrasmehele sobib koha ka.

Mina suudan lõpuks lamba välja valida. Tütarlapse küsimuse peale, kas medium sobib?, hakkab minu peas jälle mitu kuradikest vatrama. Esimene tuletab meelde ühe jubeda söögikorra, kus päevapraeks olnud kaelakarbonaad oli ülipehmeks keedetud ja äädikaga üle kallatud. Huh! Teine kuradike meenutab Romka sõnu, et küpsetamisega saab liha kvaliteeti petta. No aga verist liha ma ka ei taha. „Jah, medium sobib,“ vastan naeratades. Veinisoovitusi tuleb nagu oavarrest, aga teades, et mulle purju jäämiseks aurudestki piisab,  jään autojuhist kaaslasega solidaarseks ja piirdun veega.

Pärast lõputuna näivat ootust (no vähemalt on kindel, et kokk tõesti TEEB seda toitu, mitte ei soojenda mikrolaineahjus) saabuvad praed. Liha on mõnus, õigesti küpsetatud ja kasukamaitset ka pole, aga see va speltakruubipuder... no mina olen ka kruubiputru keetnud, aga vahet ma ei taipa. Tuleb ilmselt rohkem peentes kohtades söömas käia. Vau-elamust ei tule, aga maitsev on küll. Kaaslase roog saab hirmkiiresti taldrikult otsa, kuna tema nälg olla suur ja roog selle päevanumbri esimene tahke pala. Näljaga aga minevat seapekk ja kanamunad ka nahka, teadis juba minu vanaisa öelda. Nägu on igatahes rahulolev.

Et portsjonid delikaatses mõõdus on, jääb maiusroa jaoks ka kõhus ruumi. Sedapuhku on valimisega lihtne – kui te väidate, et teie napoleonikook on maru hea, siis andke tulla. Või et Vana Tallinnaga lausa? No, posmotrim! Joogiga on keerulisem, tütarlaps soovitab prantsuse stiilis hommikueine stiili katsetada – kook klaasi piimaga. Sobib!
Koogitüki saabudes on esimene mõte: „NIIII pisike!“, aga õnneks tuletavad viisakad kombed end kähku meelde.
Kaaslane uurib, et kuidas selle Vanakesega siin on? Noo... minu maitsemeel pakub, et kusagil keedukreemi sees seda ehk kolm tilka leidub. Kook iseenesest on aus ja vaat et leiva kõrval teine esiletõstmist vääriv proovitu. Kõrvale serveeritakse põldmarjasorbetti ja maitsed harmoneeruvad kenasti, ainult jäätisel lasknuks mina enne lauale toomist tsipa rohkem sulada – lusikaga selle kallal toimetama hakkamine tundus kahtlane tegevus. Mis siis, kui kogu see kraam mu süles maandub?


Kokkuvõtteks: hää oli! Mõni asi pani küll korraks kulmu kergitama, aga road olid igati maitsvad, teenindus meeldiv ja interjöör ilus. Külalisteraamatusse sissekanne ja ... otsa see saigi.